hyvinvointia ja elinvoimaa vapaisiin vuosiin

Pärnus julgustati mind oma S100 EDULUGU raames kirjutama mehest, kes on Eesti ajaloo eri aegadel kogenud õudusi, kuid nüüd veedab rahulikult oma vaba vanaduspõlve. See mees oli arglikult lubanud rääkida oma elu läbielamistest Eesti eri ajajärkudel. Läksime sõbraga temaga kohtuma veidi pinges, sest polnud kindlad, kas saame piisavalt eesti ja vene keelt kõneleva mehe jutust aru. Meie vestlus läks siiski hoogsalt ja sujuvalt ja üllatades tõdesin, et mehe jutt oli täiseti arusaadav.

Öeldakse, et Eesti on salatud saatustega maa. Mõnede inimeste läbielatu on nii raske, et sellest ei soovita isegi rääkida. Vanemad inimesed ei suuda ka tänapäeval loota inimestesse.

Leho Raid

Leho Raid

Laua ääres istub pikk tumedapäine ja heas vormis mees, kes nädala pärast saab 80-aastaseks. Ta vaatab mulle sõbralikult otsa ja on otsustanud jagada oma eluloo esimest korda võõrastele. Seda vestlust juhtiv mees suunab teema Siberi kogemustele ja nii see jutt hakkab veerema.

Pärnus, 1938.a. aedniku pere sündinud poisslaps Leho Raid Küüdotatud koos isa ja oma raseda emaga Siberi. Isa ja mehed pandi ûhte rongi ja naised lastega teise rongi. ”Meie söit kestis kuni Novosibirskini. Reis toimus looma vagernites, mill aknad olid trellitatud ja 60-70 inimest vagunis. Rong jöudis Siberi joe Obi juurde”.

Seal lahti meid laeva pede ja söitsime alla umbes 200-250 km. Jöudsime Siberi kûlla Krivoseino – see oli jaotuspunkt. Muist siidi kolhoesidesse, meid hinleshoosi – kuhu oli veel söita 35-40 km. s.o Kipneiska sadam, kus hoiti vaigu vaate. Sealt edam 17-18 km kus hokkes männimets (Taiga). Siin oli Bares, kus olid elamiseks barakeid (s.o pikk hoone kus keskel on korridor ja kahel pool toad). Tööks naistel oli vaigu korjamine. Täiskasvanud sunniti rasketele metsatöödele. Asukoht Tomski oblost, Krivoseinsni rajoon, Nikolski asula, Himleshoz

Kuupäev 14.6.1941 on mehel selgelt meeles. Samal ajal küüditati Eestist Siberisse veel 10000 inimest. Mehe isa sai 8 a p§§ 58-14 ehedi vangilaagriss.

Mehe ema sünnitas Siberis tütre kelle nimeks pandi Taiga. Taiga suri 1941 aasta sûgisel. Mei ema kui ke öde surid nälgä, kui poeg oli 5-aastane. Poeg jäi nendesse rasketesse oludesse täiesti üksi. Mees mäletab sellest ajast selgesti näljatunnet, mis veel praegugi „paneb kõhu kokku tõmbuma” kui seda meenutab. Toiduks leidus juuri ja magusaks põllul külmetanud kartulid. Mehele meenub lugu, kui ta oli söönud mürgiseid juuri ja kaugel peetuspaigast jäänud metsa kus ta need leidis kaotas teadvuse, änkas alles öhtul päikese leojargul virgus ja leidis tee koju. Väikese poisi hirm oli tohutu.

Selle loo kangelaseks saab mehe raudteel töötanud tädi, kes kogus oma sugulastelt raha reisi jaoks, võttis töölt puhkust ja vorm seljas, läks otsima oma vennapoega Siberist.

Tädiga tuli kaasa abina estlane Elvi Ano, kes läks Siberisse kaasa koos oma vanematega (teela ei olnud küüditavate nimekirjas) vabatahtlikult. Kus tuli tat tootleda pass ja sisse kirjutus kodukohta Senjus. Siin aga ariteeriti ta uuesti, saadeti Pärnu vanglesse ja tapiga Siberisse tagasi. Vabanus alles 1956 aastal.

Reis Siberisse oli tädil pikk ja seiklusterohke, kas vöi näiteks meesterehvas ( oli ühe seelse ärätuleva vöi teedava lapse onu) läks reisil segaseks, ei pidanud rintsutustele vasta ja keset keset teekonda hüppas uhes roudteejaamas maha ja tuli Eestisse tagasi! Teekonda jäteas tädi üksi. Räägitakse, et tädi pidi ületama jõe nii, et kandis oma reisikotti ja riideid pea peal.oli ühe seelse ärätuleva vöi teedava lapse onu) läks resili segaseks, ei pidanud rintsutustele

Lapse tagasitoomiseks Siberist sai loa, kui lapse mõlemad vanemad olid surnud. Posis isa oli küll elus, kuid ülekuulamistel tädi esines oma vormirõivas väga kindlalt, saades nii 8-aastase poisi vabaks osta. See julge naine võttis Siberist kaasa veel 4 last ja nad kõik tulid 1946.a. tagasi Pärnusse. Reis tahasi kestis 2 nädalat.

Poiss oli Siberis käinud ühe aasta koolis ja sellest ajast on ka mehe vene keele oskus pärit. Kahjuks emakeele oskus oli roostes ja seetõttu poiss pidi alustama Eestis kooli uuesti 1. klassist ja see oli 1.9.1946. Ka Pärnus polnud elu kerge ja toidust oli pidevalt puudus. Mees mäletab hästi, kuidas ta palus ja palus tädilt süüa juurde, mida nägi kapil seismas. Tädi oli kindel ja tark ja oskas jagada toiduvarud nii, et neile jäi hing sisse.

Siis pääses isa vanglast ja õnneks ta eipidanud istuma kogu määratud karistust. Isa määrati vangi, kuna tal oli tugev natuur ja omad arvamused ja „suur suu”. Kui lesestunud isa tuli tagasi, oli ta väga rahutu. Poja elus oli 3 võõrasema ja elukohta vahetati koguni 15 korda. Poja elu toeks oli teda Siberist päästnud tädi, kelle juurde poiss mitmeid kordi põgenes.

Poisil läks koolis hästi ja ta jätkas õpinguid TEMT’is (Tallinna Ehitus Mehaenike Tehnikumis) erikursusel, löpetase selle 1963 a. Pärast löpetamist meni Pärnu Ehituskooli n. 20 kus tuli töötade 3 kohustuslikku aestat, meistrina, öpetajana ja öppeala juhetajana.

Hiljem 1967 a aega jube Pärnu KEK’in (Kolhooside vaheline ehituskontor) inseneri ametikohel kuni 1993 aastani.

Leho Raid ja abikaasa

Leho Raidin avioliitto on kestänyt 50 vuotta!

Naise leidis mees Pärnust, ka naine oli küüditatud Siberisse 1949.a., koos 30 000 eestlasega. Abielu sõlmiti 1965.a. ja se on kestnud juba üle 50 aasta. Abikaasa oli oskuslik kuduja ja töötas õpetajana keskkoolis. Naine oli saanud ameti Tallinnast kaugõppe teel.

Uus ajajärk elus algas kui mees koos perega kolis maale naise koju, mis tagastati Venemaalt naisse meale taluhoone pärest rehabiliturimist nii et seda kasutasime ja renoveerisime juba 15 aastat. Talu maad tagastati 1991.a. Loomad ja muu inventari muretsesime alles päräst 1991 aastat. 50 ha maad, 22-pealise karjaga talus veedeti 15 aastat, mis olid täis tööd ja se oli raske aeg. Kõigest oli puudus- ei olnud raha, ei autot ega bensiini. Mitmed piirkonna talud moodustasid kooperatiivi, kus töömasinad ja -riistad olid ühises kasutuses.

Elu läks paremaks 2006.a., kui pere loobus talust ja ostis endale Pärnusse korteri. Nii algasid „vabad aastad”. Pension on küll väike, kuna Nõukogude Liidu tööst kogutud pensionit iseseisvas Eestis ei tahetud maksta. Õnneks pension arvestati uuesti ja mehe 5 Siberis veedetud aastat arvestati 15 tööaastaks, samuti abikaasa 6 Siberi aastat 18 tööaastaks, aga ikkagi summad on tagasihoidlikud.

Nüüd on mehel piisavalt aega omadele harrastustele. Mees loeb palju, kogub vanu postkaarte, kogub postmarke.

Tänu mehe hingelisele, vaimsele ja füüsilisele tugevusele ja tädi abile, jäi mees ellu ja on positiivne.

Haigustest me ei räägi, kuigi mees mainib, et kõrge vererõhk on teda vaevanud kogu eluaja Siberist alates ja nii palju üleelatud lapsepõlvekogemustest jäi ikkagi hinge, kuigi pealtnäha on kõik korras. Rahulikult, ilma kibestumiseta, räägib mees oma elust, võibolla esimest korda võhivõõrale ja juba nii, et seda lugu võib edasi jutustada.

Leho Raid ja President Ilves

Leho Raid ja President Ilves

kutsu_2011_9461

Mehel pole midagi inimeste vastu, kuid poliitika talle ei meeldi ja see on tema meelest paha. Mees kasutab samu sõnu, kui meie Edulood teine Venemaal õudusi kogenud jutustaja Vieno Zlobina, kes kirjutab oma raamatus „Nende unistused purustati”- Tütre lugu Säde-kommuunist Nõukogude-Karjalas Stalini ajal, kui Säde-kommuun hävitati ja tema isa pandi vangi Nõukogude Karjalas.

Loodame, et selle jutu rääkimine innustab ka teisi rääkima oma saatusest ja jagama seda teistega. Lugu annab usku inimeste pääsemisest ka kõige raskematest olukordadest. Kui asjadest räägitakse, see kergendab jutustajat ennast ja aitab järeltulevatel põlvedel aru saada endast, sest vanemate kogetud kogemused saadavad nähtamatult laste ja lastelaste eludes. Kahju ainult, et 1900 algukümnendil sündinud meestest enamik on juba surnud ja viinud omad lood igavikku.

See lugu näitab, et ühe inimese poolt antud abil võib olla elusuurune tähendus abisaajale.

Jutu on kirjutanud Terttu Häkkilä, Suund 100 ry rajaja ja tegevjuht.

S100 Edulood on avaldatakse suuntana100.fi lehel.

Suund 100 nii hästi kui võimalik – heaolu ja elujõudu vabadeks aastateks

Hienoa jos voit jakaa tämänEmail this to someoneShare on Facebook
Kerro sivustosta kavereillesi
Email this to someoneShare on Facebook
Kirjoitukset lajiteltuna
Archives